Kivisesaalis on tavaline, et kliendid puudutavad pinda enne, kui nad materjali enda kohta küsivad.
Mõnikord nad ei küsi, kas see on kõigepealt marmor või nanokristallitud klaas. Selle asemel jooksevad nad käega üle plaadi ja küsivad:
"Kas see on sama viimistlus, mida projektis kasutatakse?"
Viis või kuus aastat tagasi ei olnud tarnijad seda küsimust kuigi sageli kuulnud.
Poleeritud pinda peeti kunagi enamiku interjööriprojektide jaoks kõige turvalisemaks võimaluseks. See peegeldas hästi valgust, tõi esile loomuliku soone ja andis äsja valminud ruumidele eksimatult luksusliku välimuse.
See pole kuhugi kadunud.
Muutunud on see, et arhitektidel on nüüd rohkem valikuvõimalusi{0}}ja nad kasutavad neid.
Kujundamisetapis on muutumas tavapäraseks võrrelda poleeritud, lihvitud ja tekstureeritud näidiseid kõrvuti, enne kui otsustatakse, milline viimistlus konkreetsele ruumile kõige paremini sobib.
Valgustus on üks põhjus.
Esindussaali poleeritud valge sein võib laeprožektorite all muljetavaldav välja näha. Sama sein, mis on paigaldatud täiskõrgusega akna vastas-, võib päeva jooksul käituda üsna erinevalt.
Hommikuvalgus, pärastlõunane päikesevalgus ja õhtune kunstvalgustus muudavad pinna tajumist.
Disainerid, kes külastavad Shuitou tehaseid, astuvad sageli prooviga välja, selle asemel, et seda ainult siseruumides vaadata. Nad tahavad enne otsuse tegemist näha, kuidas viimistlus loomuliku päevavalguse käes reageerib.
Teine muudatus tuleneb sellest, kuidas hooneid tegelikult kasutatakse.
Hotelli fuajees võib helkurpõrand aidata luua heledamat sissepääsu.
Eramutes eelistavad majaomanikud aga mõnikord pehmemat pinda, mis tundub vähem formaalne ja millel on igapäevasel kasutamisel vähem sõrmejälgi.
Kumbki lähenemine pole õige ega vale.
Viimistlus peab lihtsalt keskkonnaga sobima.
Ka töötlemistehnoloogia on laiendanud saadaolevaid võimalusi.
Varem ainult poleeritud pindu pakkunud tehased toodavad nüüd lihvitud, nahkkattega, harjatud ja muid eriviimistlusi, mille konsistents on palju suurem kui varem.
Tarnijatele tähendab see rohkem tööd proovide ettevalmistamisel.
Ühe tüki saatmise asemel on muutumas tavapäraseks valmistada samast plaadist mitu viimistlust, et arhitektid saaksid neid võrrelda samadel tingimustel.
See on eriti märgatav projektide puhul, kus kasutatakse suuri seinapaneele.
Kümnete paneelide koos paigaldamisel ilmneb valgustuse sisselülitamisel isegi väike läiketaseme erinevus.
Mõned projektimeeskonnad kulutavad seetõttu rohkem aega viimistluse kui kivitüübi arutamisele.
See võib tehases tunduda väike detail, kuid hotelli fuajees või vastuvõtuseinas muudab see seda, kuidas inimesed kogu ruumi kogevad.
Huvitaval kombel ei püüa paljud disainerid enam iga pinda särama panna.
Mõned toovad meelega kontrasti.
Vastuvõtulaud võib jääda tugevalt poleeritud, samas kui ümbritsev sein omandab vaiksema viimistluse. Materjalid sobivad, kuid ruum tundub kihilisem, kuna valgus käitub igal pinnal erinevalt.
Mõju on peen, kuid külastajad märkavad seda tavaliselt, mõistmata, miks.
Jalutage läbi hiljutised hotellindusprojektid või{0}}liigsed elamuarendused ja see lähenemine ilmneb sagedamini kui kümme aastat tagasi.
Arutelu ei käi enam ainult marmori, graniidi või nanokristallilise klaasi vahel valiku üle.
Sagedamini on vaja otsustada, kuidas need materjalid peaksid välja nägema, kui inimesed hakkavad valmis ruumis liikuma.
Mõnikord ei ole valik, mis projekti kõige rohkem muudab, kivi ise.
See on viis, kuidas selle pind valgust püüab.
