Mikrokristallilise kivi ajalugu

Ehitusmaterjalide valdkonnas, kuna Nõukogude Liit leiutas 1960. aastatel mikrokristallilise klaasi tootmiseks valtsimismeetodi ja Jaapan leiutas hiljem mikrokristallilise klaasi -keraamiliste arhitektuursete dekoratiivmaterjalide tootmiseks paagutamismeetodi, on see materjal järk-järgult sisenenud kõrgetasemelisele-ehitusmaterjalide turule, tänu oma suurepärastele keemilistele omadustele, korrosioonikindlus}. vastupidavus), tooraine laialdane kättesaadavus ja madal hind. Tänapäeval peetakse seda mikrokristallilist klaas{5}keraamilist ehitusmaterjali "21. sajandi tipptasemel-dekoratiivmaterjaliks".
Mikrokristalne kivi, mida tööstuses tuntakse mikrokristallilise klaas{0}}keraamilise komposiitplaadina, on arhitektuurse keraamika valdkonna tehnoloogiline toode. Sellel on kristallselge, elegantne välimus, looduslikult kasvanud ja mitmekesised kivi-taolised tekstuurid, erksad värvikihid ja hingemattev dekoratiivne efekt. See on ka saastevaba-, kergesti puhastatav ning sellel on suurepärased füüsikalised ja keemilised omadused. Lisaks on sellel tugevam ilmastiku- ja kliimakindlus kui kivil.
Mikrokristalne klaas, tuntud ka kui klaas{0}}keraamika, on uut tüüpi komposiitmaterjal, mis koosneb mikrokristallilisest ja klaasifaasist. See erineb puhastest kristallilistest materjalidest ja märkimisväärsest hulgast tahketest materjalidest. Nendes materjalides on klaasfaasi tavaliselt väga väikestes kogustes (mõnikord oluliselt rohkem), samas kui klaaskeraamika, eriti dekoratiivsetes ehitusmaterjalides kasutatav keraamika, sisaldab märkimisväärses koguses klaasfaasi (mõnikord kuni 50%). Kuid see erineb oluliselt puhtast klaasist. Tavatingimustes ei sisalda klaas kristallilist faasi, samas kui klaas{7}}keraamika sisaldab kristallilisi faase (enamasti mikroni{8}suurused kristallid). Peamine erinevus mikrokristallilise ja klaasfaasi vahel on see, et mikrokristallilises faasis on osakesed paigutatud korrapäraselt, samas kui klaasfaasis olevad osakesed on paigutatud pika{10}}vahekorraga. Mikrokristallilise faasi röntgenkiirgus tekitab difraktsioonijooni, klaaskeraamiline faas aga mitte.
Kuna klaas{0}}keraamika on komposiitmaterjal, mis koosneb mikrokristallidest ja klaasfaasist, on sellel mõned klaasi ja mõned kristallide omadused. Seega ühendab klaas-keraamika nii klaasi kui ka kristalsete materjalide (sh keraamika) omadused. Selle uue komposiitmaterjali, klaas-keraamika jõudlus sõltub selles oleva mikrokristallilise faasi tüübist, suurusest ja jaotusest, samuti ülejäänud klaasfaasi kogusest, koostisest ja struktuurist. Seetõttu ei ole klaaskeraamikal mitte ainult väga madal soojuspaisumise koefitsient (mis on suurepärane materjal, mis on vastupidav termilisele šokile), vaid sellel on ka kõrge kõvadus- ja kulumiskindluse mehaanilised omadused (mis teeb sellest suure -tugeva materjali). Sellel võib olla ka ainulaadseid elektrilisi, termilisi, optilisi, magnetilisi ja bioloogilisi omadusi (mis muudab selle funktsionaalseks materjaliks). Seetõttu saab klaaskeraamikat{10}}kasutada paljudes valdkondades.